Saatja: Celia Roose <[email protected]>

Saatmisaeg: esmaspäev, 17. veebruar 2025 06:51

Adressaat: ylle.madise; Heidy Purga; KUM min

Teema: Laulupeost

Järeltegevuse lipp: Järeltegevus

Olekulipp: Lipuga märgitud

Kategooriad: Maaja Pontus RTK

Lugupeetud õiguskantsler ja kultuuriminister

Kirjutan Võrumaalt, peaaegu Läti piiri äärest, sest on paljugi, mis muret teeb, aga laulupeo teema puhul ei saa enam mitte vaiki olla.

Olen alati suure lugupidamise ja aukartusega jälginud õiguskantsleri sõnavõtte ja väljaütlemisi, alati olen nõus olnud, rõõmu tundnud selgusest ja tarkusest. Aga viiplejate koori laulupeole nõudmise osas olen arusaamatuses.

Kultuuriministri neljapäeval (13. veebruaril) esitatud avaldus lubada viiplejate koor laulukaare alla juba selle suve laulupeol „ISEOMA“ tekitab hulgaliselt küsimusi. Esiteks mõtlesin, et võib-olla pole minister siiski piisavalt hästi kursis laulupeo protsessiga. Jäi täiesti mõistmatuks selle avalduse sisuline põhjendus.

Töötan Antsla Gümnaasiumis muusika- ja kooriõpetajana (mudilaskoor, lastekoor), Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias pärimusmuusika kaasprofessorina (õpetan nii pärimusmuusikuid kui ka tulevasi muusikaõpetajaid) ja juhatan kohaliku kogukonna segakoori, kus laulavad Karula ja Urvaste kihelkonna koorilauluhuvilised.

See, mis juhtub praegu laulupeo ümber, teeb vägagi hingele haiget ja südamele valu, sest osalen ka ise käesolevas laulupeoprotsessis nelja koorikollektiiviga. Meie kogukonnad siin Võrumaal on väikesed ja sestap ka laulukoorides laulavad kõik, kes soovivad.

Me teame, et laulukaare alla kõik ei mahu ja üle Eesti valitakse laulukooride hulgast neid, kelle mitmehäälne laul kõlab hästi kokku. Ja teame ka, et just sel aastal on turvakaalutlustel lauljate hulk väga läbi kaalutud ja mitte enam nii suur nagu varem.

Kaks aastat tagasi registreerisime oma koorid laulupeole. Septembris alustasime kooripartiide õppimist, praegu oleme laulude viimistlemise etapis ja üheks keerukamaks ülesandeks on mitmehäälse laulu puhtakõlalise häälestuse saavutamine.

Laulupeo dirigendid on aastaid panustanud laulupeo ettevalmistusse, nii sisulistel kui ka korralduslikel teemadel. Praegu on käimas üle Eesti laulupeo eelproovid ja ettelaulmised. Esimene ring on poole peal, teine veel tulemas, kus needsamad koorijuhid peavad tegema ettelaulmiste põhjal väga raske valiku, millised koorid pääsevad laulukaare alla, millistele seda võimalust ei anta. Laulupeo protsessis osalevate kooride juhendajad ja lauljad teavad seda ning aktsepteerivad neid otsuseid, sest kõik saavad aru, mis on tingimused, millised on kriteeriumid.

Kas see, et praegusesse protsessi niimoodi poole pealt sisse tungitakse uute ja väliste nõudmistega, on ikka adekvaatne? Sel teemal tehtud avaldused on kogu laulupeo tähendust ja sisu pea peale pööramas. (Minu arusaamist mööda oleks pidanud uurima ka viiplejate koori juhendaja tausta, sest nagu ta saates „Pealtnägija“ (12. veebruaril) ütles, et ta otsis endale uut väljakutset. Miks ta tegelikult seda teeb?)

„ISEOMA“ laulupeo dirigendid on väga suure töökoormuse all niigi, nad teevad oma igapäevast tööd ja samal ajal valmistavad ette nii laulupeo repertuaari kui ka lahendavad kõikvõimalikke korralduslikke küsimusi. Nad teevad maakondade eelproovides suurepäraselt professionaalset tööd. Need eelproovid kõlavad juba nagu väikesed laulupeod. On suur rõõm saada osa nii professionaalselt läbiviidud protsessist, kus koori kõla suurepärase dirigendi käe alla muutub nauditavaks. Koorid ja nende juhendajad saavad palju kasulikke nõuandeid ja häid nippe lauluoskuse edasiseks lihvimiseks.

Teatmeteosed annavad selge definitsiooni laulmise kohta - see on häälega muusikaliste helide moodustamine.

Kuidas viiplejate roll selles protsessis saab panustada mitmehäälse koorilaulu kõlakvaliteeti?

Ja kõige tipuks: meiesugused väikesed maarahva koorid, kes on juba aastaid lihvinud partiisid, et mitmehäälne koorilaul puhtalt kõlaks ja kui meil ei vea ettelaulmisel loosiga ehk saame laulu, mille keerukusele oleme veel alla jäämas ja meie osalemine laulupeol seetõttu lükatakse tagasi, siis me aktsepteerime seda. Aga käesoleva olukorra valguses on see ebavõrdne kohtlemine, kui viiplejate koori nõutakse poole protsessi pealt laulupeole ja meie, kes me oleme protsessis algusest peale osalenud, püüdnud saavutada vastavaid kriteeriume, aga siiski ei kvalifitseeru, siis tõesti teeb hingele haiget. Luban siinkohal endale väikese nalja: võib-olla tulevikus siis taotleme ka viiplemise võimalust, sest see neljahäälse puhta laulukõla saavutamine on paganama keerukas.

Kui laulupidu pole enam LAULU PIDU, kes siis seda korraldama tahavad hakata? Mis saab edasi, kui seni selged mõisted ja tähendused täiesti pea peale pööratakse? Kas hakkame laulmise ja laulupeo tähendust ümber mõtestama? Kuhu see viib? Mul on hirm, et meie tõeliselt hea professionaalsete koorijuhtide kaader ei soovi/ei saa endale enam laulupeo korraldamise kandamit võtta, sest arusaamad laulupeo tähendusest on muutunud niivõrd segaseks.

Lahvatanud skandaali valguses, kus viiplejate koorile nõutakse pääsemist laululavale, kerkib hulgaliselt muidki küsimusi, alustades kasvõi sellest, et milline siis peab olema tulevaste koorijuhtide ettevalmistus ja mida me siis tulevastelt laulupidudelt ootame, mil moel kollektiivselt omandatud repertuaari esitame? Jne. Kas siis varsti mõne nõude tõttu peaksime nägema Filharmoonia Kammerkoori või RAM-i lauljate ridades ka viiplejaid?

Isegi olümpiamänge on mitut sorti ja meil Eestiski on oma erivajadustega inimeste laulu- ja tantsupidu. Miks me peame lõhkuma traditsiooni, mis on seni nii selge sisu ja eesmärgiga olnud? Tõesti, seda ei ole võimalik mõista. Kas viiplejate koori avalduse rahuldamisega ehk nõudmisega lasta neil osaleda laulupeol laulukaare all ei tehta haiget tuhandetele lauljatele, kes on sinna kõiki reegleid järgides pürginud, aga ei saa? Nii saab paljudele samuti osaks ebavõrdne kohtlemine.

Mitmehäälne laulmine on see, mis inimesi laulukaare alla kokku toob. 156 aastat kestnud laulupidude traditsioon, mis on kantud ka UNESCO vaimse pärandi nimekirja, peaks  jääma kestma LAULU PEONA ja laulu väljendus on KÕLA.

Siin kirjas on palju küsimusi. Ma ei ootagi neile kõigile vastuseid, pigem on minu ootuseks, et „ISEOMA“ laulupeo dirigentidel lastaks oma suur töö kenasti lõpule viia, neid pigem toetades, sest tõesti, ega see kerge ülesanne pole.

Ja suureks küsimuseks jääb – kuidas me saame teha nii, et laulupeo traditsioon jätkuks oma kvaliteedis veel kaua, et meie siin ja praegu ei võta tulevastelt põlvedelt seda võimsat kõlailu võimalust ära.

Oma kirja koostasin enne Rasmus Puuri arvamusartikli ilmumist. Lugedes Rasmuse artiklit leidsin palju sarnaseid mõtteid, mis kinnitab, et laulupeo teema vajab vägagi süvenenud lähenemist adekvaatsete otsuste tegemiseks.

Lugupidamisega

Celia Roose

koorijuht ja muusikaõpetaja

Ähijärve küla, Antsla vald, Võrumaa

5106145