Euroopa angerjas on väljasuremise äärel – nende populatsioon on viimase 50 aasta jooksul vähenenud 95-99%. Angerjas ei paljune kunstlikes tingimustes, ta on kriitiliselt ohustatud liik ja ometi on ta endiselt kaitsestaatuseta.
Euroopa angerjas on kriitiliselt ohustatud liik.
Angerja arvukus on kõikjal Euroopas kokku kukkunud – võrreldes 1950–1960. aastatega on Põhja-Euroopas, sh Läänemere piirkonnas, liigi arvukus vähenenud ca 99 protsenti, Lääne-Euroopas ca 90 protsenti. Ometi on ta Eestis ja paljudes teistes paikades endiselt kaitsmata, kuigi liigi säilimiseks tuleb inimtekkeline suremus viia nullini, mis tähendab vajadust lõpetada nii ümberasustamine, väljapüük kui ka tarbimine.
Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul on Euroopa angerja puhul tegemist kogu oma levila ulatuses kriitiliselt ohustatud liigiga. Ohustatuse järgimine aste oleks juba "looduses välja surnud". Mereinstituudi kalateadlased on toonud võrdluse (2024) kriitiliselt ohustatud Eesti looduskaitse sümbolliigi Euroopa naaritsaga (Mustela lutreola) ja öelnud ka, et näiteks lendorav (Pteromys volans) ja hiidpanda (Ailuropoda melanoleuca) on oma levilate ulatuses vastavalt "soodsas seisundis" ja "ohualdis".
Euroopa Liitu kalanduspoliitilistes aspektides nõustava Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) põhjalikul analüüsil põhinev soovitus on, et igasugune angerjapüük tuleb määramata ajaks lõpetada.
Me teeme ettepaneku:
Eestis on teinud ettepaneku võtta Euroopa angerjas looduskaitse alla nii Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, Loomus, Eestimaa Looduse Fond kui Eesti Loomakaitse Selts.